Lehmad

ma olen väsinud, väga väsinud.
ma olen väsinud sellest, et ma ei koti teda vähimalgi määral, ma olen väsinud sellest, et ma olen terve päeva ringi vorpind ja koristand ja vasikaid mööda ilma taga ajand ja ma olen väsinud sellest kohast siin ja ma olen väsinud nendest inimestest (eriti ühest) ja ma olen väsinud nendest intriigidest.
ma tahaks ära minna, lihtsalt mina, hambahari ja mu fotokas. aga ma ei saa, mul ju ei ole raha, mul on kohustused, mul on Animal Collectivi kontsert (tänk gad), mul on Plink Plonk ja mul on Plink Plongi ajal päevad. jah just nii otsekohene ja ühemõtteline ma olengi. ma olen liiga väsinud, et mingeid kavalaid peitepilte moodustada. ja mul on õhkõrn lootus seoses Plink Plongi ja Tartuga, aga sellesti hiljem, kuna sellest rääkides ma sõnuksin ära. aga ma loodan, oi kuidas ma loodan. mul on seda nii väga vaja, ma olen liiga väsinud et see võiks nii edasi minna. praegu on küll selline teismelise tuju, tahaks rohkelt nurgas kükitada ja nutta ja ennast haletseda, aga ma olen seda juba piisavalt teinud, see väsitab rohkem kui võiks arvata.
ja ma olen väsinud sellest närvipingest. ma tahan teada, kas ta tahab üldse minuga koos olla, ma tahan teada, kas mu ema on rase, ma tahan teada, kas see mõrd räägib mind sellele blondinkale taga, ma tahan teada, kas kedagi üldse kotib, kuidas mul läheb. ma tahan teada, mis veekeedukann ise tööle läheb ja miks kukuvad kõrvaltoas asuvad asjad ümber ja miks ma kuulen teisel korrusel samme.
ooh, ma olen nii väsinud. ma ei jaksa nendega sauna minna ja ma ei jaksa olla sotsiaalne ja ma ei jaksa selle värdja ila kuulata ja ma ei taha tema kõrval magada ja ma ei taha temaga nalja rebida.
ma tahan olla kellegi üheplaanilise ja otsekohese ja positiivsega ja meessoolisega.

okei, ma nüüd lähen koristan edasi
palju õnne pulmadeks